Montenegro (montenegro keeles Црна Гора (Crna Gora)) on väike mägine riik Balkani poolsaarel Aadria mere ääres.
Piirneb Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia, Kosovo ja Albaaniaga. Rannajoone pikkus on 294 km. Maismaapiiri pikkus on 625 km.
Aastatel 1918-2003 oli ta Jugoslaavia koosseisus (alates 1945 liiduvabariigina), seejärel oli iseseisvumiseni 2006. aastal Serbia ja Montenegro liitriiki kuuluv vabariik. Montenegro iseseisvumisega kaotas Serbia oma väljapääsud merele.

Nimi
Nimi "Montenegro" tuleb itaalia keelest (tõlkes 'must mägi'). Selle andsid maale Veneetsiast pärit vallutajad Lovćeni rannikumägede männimetsade järgi.
Eesti keeles mööndav nimekuju "Tšernogooria" tuleneb vene keele vahendusel samatähenduslikust serbiakeelsest nimest Crna Gora.
Maa kohta on kasutatud nime Zeta, mis tuleb Zeta jõe nimest ja on etümoloogiliselt seotud viljalõikust tähendava slaavi sõnaga.

Rahvastik
Asulad[muuda | muuda lähteteksti]
Suurimad linnad on pealinn Podgorica (157 000 elanikku), Nikšić (65 900) ja Pljevlja (26 300).
Rahvuslik koosseis[muuda
Ametlikel andmetel määratles 2004. aastal 43,16 protsenti Montenegro elanikest end montenegrolastena. 31,99 protsenti eelistas end nimetada serblasteks. Bosnialastena määratles end 7,77%, albaanlastena 5,03%, muslimitena 3,99%, horvaatidena 1,1%, mustlastena 0,42% ning jugoslaavlastena 0,3% elanikest.
Montenegrolased on ajaloo, keele, religiooni ja etnilise päritolu poolest lähedased serblastele. Nende eripära tuleneb sellest, et nad ajal, mil Balkani poolsaar oli Türgi ülemvõimu all, säilitasid iseseisvuse. Alates 1940. aastatest ergutas Jugoslaavia sotsialistlik režiim montenegrolaste serblastest erinevat identiteeti. Iseseisvusmeelsed montenegrolased kandsid seda suunda edasi. Neid toetasid suured islamiusulised ja katoliiklikud vähemused, põhjuseks nende nõrgad sidemed serblastega, kes on õigeusulised.
Keeled
Montenegro 2007. aasta põhiseaduse järgi sai Montenegro esmaseks ametlikuks keeleks montenegro keel, mida senini tunti serbia keele ijekavski variandina. Ametlikeks keelteks on tunnistatud ka serbia, bosnia, albaania ja horvaadi keel.

Loodus
Nagu nimigi ütleb, on valdav osa maast mägine. Dinaari mägede Durmitori massiivis on samanimeline rahvuspark ja ametliku versiooni kohaselt riigi kõrgeim tipp Bobotov Kuk (2522 m). Kõigi riikide kõrgemate tippude vallutamise oma sihiks võtnud Andres Karu uuringute kohaselt on aga koguni kolm Albaania piiril asuvat tippu sellest mõned napid meetrid kõrgemad ning neist omakorda kogu riigi kõrgeim on Zla Kolata (2534 m). Durmitori tipud on siiski oluliselt tuntumad ja ka tehniliselt põnevamad ja raskemad, seda eriti talvel, mil mäkketõus seal on ohtlik ja tõsine väljakutse ka kogenud alpinistile.
"Mustamäe" orud on järsuveerulised kuristikud, paljud mäeharjad lavajad. Suurima jõe Tara kanjon (800-1000 m) on Euroopa sügavaim. Ka rannikuahelikud ulatuvad 1500-1700 meetrini, sealsed lubjakivid on tugevasti karstunud, kohati puudub muld ja taimkate täielikult, kuna vesi ei püsi pinnases. Madalikku on veidi vaid Skadari järve nõos. Seal ja ka Aadria mere rannikul valitseb kuuma kuiva suve ja sooja niiske talvega vahemereline kliima. Rannikul on sademeid kuni 1600 mm/a, sisemaal kuni 1900 mm/a, kõrgematel nõlvadel isegi 2500-3000 mm/a. Kotori lahe põhjarannik on kogu Euroopa sademeterohkeim koht - 5000 mm aastas. Mandrilise kliimaga ala algab ca 50 km kaugusel rannikust ja talved on seal muidugi külmemad, seda ka kõrguse tõttu. Lumikate püsib mägedes 4-5 kuud, talvel on loodusmaastikes ja mägedel liikumine suhteliselt raske ja ohtlik. On maavärinate võimalus ja sellega seoses ka laviinioht. 38% maast on kaetud metsaga, madalamal segametsad, kõrgemal okasmetsad. Aadria rannikul ja Skadari nõos on põlised metsad maha raiutud ja levib makja. Ka ranniku iseloom muutub lõuna suunas - erinevalt Horvaatiast, kus on ligi 1200 "uppunud mäetippe" meenutavat saart, millest mitmed märkimisväärselt suured, on Montenegro rannikul vaid neli pisikest meresaart, suurim neist Sveti Nikola.